Külaskäik Costa Ricasse

VIIS sajandit tagasi astusid hispaanlased esimest korda selle maa pinnale. Nad nimetasid maa Costa Ricaks („rikas rannik”), mõeldes, et leiavad sealt rikkalikult kulda. See aga osutus tühjaks lootuseks. Tänapäeval ei teata Costa Ricat mitte kui väärismetallide leiukohta, vaid kui üht meie planeedi liigirikkaimat paika.

Costaricalasi kutsutakse tico’deks, kuna neil on kombeks lisada sõnade lõppu vähendusliide -ico. Näiteks selle asemel et öelda un momento („üks hetk”), ütlevad nad sageli un momentico („üks hetkeke”). Üks igapäevakeeles käibel olev väljend on ¡pura vida! („puhas elu”), millega väljendatakse tänu ja nõusolekut, samuti öeldakse seda tervituseks ja hüvastijätuks.

Üks costaricalaste lemmiktoite on gallo pinto („kirju kukk”), mille valmistamiseks hautatakse riis ja oad kõigepealt eraldi ning seejärel koos ühes maitseainetega. Gallo pinto’t võidakse pakkuda nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks. Traditsiooniline jook on café chorreado — kohv, mille valmistamisel on kasutatud riidest filtrit, mis ripub enamasti puidust püstaluse küljes.

Costa Ricas on umbes 450 Jehoova tunnistajate kogudust. Koguduse koosolekuid peetakse kümnes keeles, sealhulgas Costa Rica viipekeeles ja kahes Costa Rica põlisrahva keeles, nimelt bribri ja kabekari keeles.