Sõja tragöödia
INGLISMAAL Londoni sõjamuuseumis äratavad külastajate uudishimu unikaalne kell ja digitaalne loendur. See kell pole ajanäitaja. Selle eesmärgiks on aidata inimestel tajuda seda, kui sügavalt on mõjutanud sel sajandil maailma sõjad. Sedamööda kuidas kellaosuti pöörleb, suureneb loenduri kogusumma iga 3,31 sekundi järel ühe võrra. Iga lisatud number tähistab meest, naist või last, kes on kaotanud oma elu mõne 20. sajandil peetud sõja tõttu.
Loendur alustas tööd 1989. aasta juunikuus. 1999. aasta 31. detsembri keskööl loendamine lõpeb. Loendur näitab siis arvu sada miljonit, just nii palju inimesi on tagasihoidlike hinnangute kohaselt viimase 100 aasta jooksul peetud sõdades hukkunud.
Mõelda vaid — sada miljonit inimest! Seda on kaks korda rohkem kui Inglismaal elanikke. Mida aga statistika ei paljasta, on sõja ohvritele osaks saanud õudused ja valu. Samuti ei kajasta see hukkunute lähedaste kannatusi — leinas on loendamatud miljonid emad ja isad, õed ja vennad, lesed ja orvud. Kuid statistika näitab seda, et meie sajand on täiesti kindlalt olnud kogu inimajaloo kõige hukatusttoovam; kunagi varem pole pandud toime selliseid metsikusi.
Samuti ilmneb 20. sajandi ajaloost see, kui osavaks on inimesed saanud tapmiskunstis. Läbi kogu ajaloo on uute relvade arendamine olnud aeglane protsess, kuid 20. sajandil on relvatööstus arenenud tohutu kiirusega. Aastal 1914 alanud Esimesse maailmasõtta läks osa Euroopa sõjamehi ratsa ja odaga. Tänapäeval võivad satelliitanduritega varustatud ja arvutite abil automatiseeritud juhtimissüsteemidega suunatavad reaktiivmürsud kõikjal maailmas hämmastava täpsusega surma külvata. Vahepealsete aastate jooksul on arendatud ja täiustatud tulirelvi, tanke, allveelaevu, sõjalennukeid, bio- ja keemiarelvi ning muidugi pomme.
Paradoksaalsel moel on inimkond nii hästi sõdima õppinud, et sõjast on saanud mäng, mille mängimist inimkond endale enam lubada ei saa. Just nagu ilukirjanduslikus jutustuses Frankensteinist, monstrumist, kes lõpuks oma valmistaja hävitab, ähvardab ka sõda hävitada need, kes on talle nii suure väe andnud. Kas seda monstrumit on võimalik kontrolli alla saada või kaotada? Seda küsimust arutatakse järgmistes artiklites.
[Piltide allikaviited lk 3]
Fotod: U.S. National Archives
Foto: U.S. Coast Guard
Loa andnud: Imperial War Museum