Käik orjanduse häbiväärsesse minevikku

MITTE kaugel Aafrika maa Senegali rannikust Dakari linna lähistel asub Île de Gorée saar. Kuni aastani 1848 oli see saar 312 aasta kestel inimhingedega kaubitsemise õitsev keskus. Prantsuse sadamalinna Nantes’i arhiivid osutavad sellele, et ainuüksi aastatel 1763—1775 veeti Goréest Nantes’i sadama kaudu välja üle 103000 orja.

Tänapäeval käib keskmiselt 200 külastajat päevas tutvumas Maison des Esclaves’i, Orjamaja muuseumiga. Giid Joseph Ndiaye mainib õudusi, mida abitud ohvrid üle elasid: ”Meie esivanemad küüditati, perekonnaliikmed eraldati, nende kehale põletati märk, otsekui oleksid nad kariloomad.” Ahelates veeti kohale terveid perekondi. ”Ema võidi läkitada Ameerikasse, isa Brasiiliasse, lapsed Antillidele,” jutustab giid.

”Pärast seda kui mehed olid kaalutud,” selgitab Ndiaye, ”määrati neile ea ja päritolu alusel hind, sealjuures olid teatud etnilised rühmitused hinnas sitkuse ja arvatava kõrge viljakuse poolest. Näiteks jorubasid hinnati ”sugutäkkudena”.”

Alakaalulisi vange nuumati enne oksjonile saatmist otsekui hanesid. Orjakaupmehed valisid endale suguliste himude rahuldamiseks igaks ööks välja noori naisi. Et mässuliste orjade agooniat pikendada, riputati nad võlla rindkerepidi, mitte kaelapidi.

Aastal 1992 külastas Goréed paavst Johannes Paulus II. ”The New York Times” teatas, et ”ta avaldas orjakaubanduse pärast kahetsust ning palus andestust kõigi selles osalenute nimel, kaasa arvatud katoliku misjonärid, kes olid kiitnud heaks aafriklaste orjastamise kui normaalse asjade käigu”.

Kuid sugugi mitte kõik pole valmis toimunut tunnistama. Kaks ja pool aastat tagasi, enne kui Nantes’i arhiiv päevavalgele toodi, kinnitas üks prantsuse jesuiit, et Goréest saadeti teele vaid 200—500 orja aastas. Mr Ndiaye nendib, et kuni praeguse ajani ”pole maailm veel suutnud endale tunnistada selle kurjuse mõõtmatust”.

[Piltide allikaviited lk 31]

Gianni Dagli Orti/Corbis

Yann Arthus-Bertrand/Corbis

Reprodutseeritud väljaandest ”DESPOTISM—A Pictorial History of Tyranny”