Kui edukad on olnud ÜRO noorsooprogrammid?
UMBES 15 aastat tagasi kuulutas ÜRO aasta 1985 rahvusvaheliseks noorsooaastaks. Lisaks algatas ÜRO umbes neli aastat tagasi ülemaailmse tegevusprogrammi noorte heaks aastaks 2000 ja sellest edasi. Avaldati lootust, et need programmid aitavad maailma rohkem kui miljardil noorel lahendada probleeme ning luua tegutsemisvõimalusi. Kas neist programmidest on kasu olnud?
Mõningates tegevusvaldkondades küll. Ajakiri ”Choices”, mida annab välja ÜRO Arenguprogramm, toob näiteid. Aastal 1982 kannatas Tais alatoitluse all rohkem kui pool eelkooliealistest lastest. Kuid vähem kui kümme aastat hiljem oli keskmine ja raskekujuline alatoitlus peaaegu likvideeritud. Omaanis oli aastal 1970 vaid kolm kooli, kusjuures koolis käis kõigest 900 poisslast. Kuid aastal 1994 käis sel maal koolis ligi 500000 last, kellest 49 protsenti olid tütarlapsed. Kahtlemata räägib see mõningasest edust.
Ent ÜRO väljaandes ”United Nations Action for Youth” märgitakse, et eeskätt just arengumaades varjutavad progressi visalt püsivad probleemid hariduse, tööhõive ja vaesuse vallas — kui nimetada vaid mõningaid valdkondi, kus see ülemaailmne programm tahab olukorda parandada.
Näiteks jääb paljudes arengumaades saavutamata eesmärk anda aastal 2000 kõigile lastele algharidust. Neis maades pole lapsevanematel tihti kas kooli puudumise tõttu või muudel põhjustel võimalik oma lapsi kooli saata. Tagajärjeks on see, et ”kirjaoskamatute inimeste hulk kasvab pidevalt”, nagu seda nendib ”United Nations Action for Youth”. Kirjaoskamatus omakorda suurendab tööpuudust, tööpuudus aga tingib kõikvõimalikke sotsiaalseid hädasid, nagu näiteks ”madalat enesehinnangut, tõrjutust”, noorte annete kaotsiminekut ning äärmist vaesust. Ja kuigi vaesus on nii noorte kui vanade nuhtluseks, kannatavad selle all just eeskätt noored. Samas ÜRO väljaandes tõdetakse, et hoolimata kõigist pingutustest, ”jäävad nälg ja alatoitlus ühtedeks kõige tõsisemateks ja juhitamatutemaks inimkonda ähvardavateks ohtudeks”.
Ehkki heade kavatsustega algatatud programmid ja tõsist tööd tegevad spetsialistid tõesti üht-teist ära teevad, ei suuda nad likvideerida ühiskonna hädade põhjusi. Selleks on tarvis midagi enamat. Nagu kirjutab raamat ”Mensenrechten en de noodzaak van wereldbestuur” (Inimõigused ja vajadus maailmavalitsuse järele), saavad maailmaprobleemid lahendused vaid siis, kui ”on olemas maailmavalitsus, kes suudab rakendada nende elluviimiseks meetmeid”. Niisiis pole üldsegi üllatuslik, et kristlased — nii noored kui vanad — ootavad, millal saabub Jumala Kuningriik, maailmavalitsus, mille eest Jeesus käskis oma järelkäijatel palvetada (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10). See valitsus seab tõepoolest asjad korda!
[Pilt lk 31]
Haridus on kõigi laste põhiõigusi ja -vajadusi
[Allikaviide]
WHO/J. Mohr
[Piltide allikaviited lk 31]
FAO/F. Mattioli
Logo: UN