Vaade 29. korruselt

KUI ÜRO New Yorgi hoones astuda liftist välja 29. korrusel, näitab tagasihoidlik sinine viit teed Inimõiguste Erivoliniku Bürooni (OHCHR). See kontaktbüroo esindab OHCHR-i Šveitsis Genfis asuvat peamaja, mis on ÜRO inimõigustealase tegevuse tsentriks. Samal ajal kui Genfis juhib OHCHR-i Inimõiguste Erivolinik Mary Robinson, on New Yorgi kantselei juhatajaks kreeklanna Elsa Stamatopoulou. Selle aasta alguses võttis missis Stamatopoulou lahkelt vastu ”Ärgake!” koosseisulise kaasautori ning heitis tagasipilgu inimõigustealase tegevuse viiele aastakümnele. Pakume väljavõtteid intervjuust.

K.: Milliseid edusamme on teie arvates inimõiguste elluviimisel saavutatud?

V.: Toon teile progressi kohta kolm näidet. Esiteks, 50 aastat tagasi polnud mõiste inimõigused rahvusvahelises elus üleüldse päevakorras; tänapäeval on see seal olemas ja jõus. Nüüd kõnelevad inimõigustest valitsused, kes nendest mõni aastakümme tagasi midagi ei teadnud. Teiseks on meil nüüd arvukatest konventsioonidest koosnev rahvusvaheline koodeks ehk seadustekogu, kus on must valgel kirjas, millised on valitsuste kohustused oma alamate suhtes. [Vaata kasti ”Rahvusvaheline Inimõiguste Kogu”, lk. 7.] Selle seadustiku koostamine nõudis aastatepikkust ränka tööd. Oleme selle üle ääretult uhked. Kolmas näide räägib sellest, et tänapäeval osaleb inimõigustealastes liikumistes ning suudab inimõiguste küsimustes selgelt sõna sekka öelda rohkem inimesi kui kunagi varem.

K.: Millised on takistused?

V.: Töötanud 17 aastat ÜRO inimõiguste programmide kallal, mõistan ma loomulikult, et meie ees on sügavat pettumust valmistavaid probleeme. Suurim neist on see, et tihti peavad valitsused inimõigusi pigem poliitilisteks kui humanitaarküsimusteks. Neil võib puududa tahtmine inimõigustealastest lepingutest kinni pidada, sest nad tunnevad end poliitiliselt ohustatuna. Sellistel juhtudel jäävad inimõigustealased lepingud vaid surnud kirjatäheks. Teise tagasilöögi on andnud ÜRO osutatud võimetus tõkestada inimõiguste jämedaid rikkumisi sellistes paikades nagu endine Jugoslaavia, Ruanda ja üsna hiljuti ka Alžeeria. ÜRO võimetus takistada neis maades aset leidnud tapatalguid räägib rängast ebaõnnestumisest. Inimõiguste masinavärk on küll olemas, kuid keegi peaks selle ka käivitama. Kes on see keegi? Kui see ei puuduta oluliselt nende maade huve, kes saaksid kaitset pakkuda, jääb tihtilugu puudu poliitilisest tahtest minna ja teha õigusrikkumistele lõpp.

K.: Kuidas vaatate tulevikku?

V.: Teel inimõiguste tagamiseni kõigile näen ma üht ohtu, aga ka midagi lootustäratavat. Mind teeb murelikuks oht, mis on seotud majanduse globaliseerumisega, mis õhutab hiigelkorporatsioone kinnitama kanda maades, kus tööjõud on odavam. Me võime tänapäeval vajaduse korral süüdistada valitsusi inimõiguste rikkumises ning avaldada neile survet. Aga keda me saame õigusrikkumises süüdistada siis, kui mitmepoolsete kaubanduslepingute kaudu siirdub võim üha enam valitsustelt globaalsete majandusjõudude kätte? Kuna meil nende majandusjõudude üle kontrolli pole, nõrgestab see selliste ÜRO-taoliste valitsustevaheliste organisatsioonide positsiooni. Inimõiguste seisukohalt on tegemist destruktiivse suundumusega. Nüüd on väga oluline saada erasektor inimõigustealase liikumisega ühte paati.

K.: Ja mis äratab lootust?

V.: Inimõigustealase kultuuri globaalne areng. Mõtlen seda, et me peaksime inimesed inimõigustest teadlikumaks tegema, andma neile sellealast haridust. Muidugi mõista on see tohutu raske ülesanne, sest see hõlmab meelsuse muutmist. Just sel põhjusel algatas ÜRO kümme aastat tagasi ülemaailmse avalikkuse informeerimise kampaania, et teha inimesed teadlikuks oma õigustest, riigid aga oma kohustustest. Peale selle on ÜRO kuulutanud aastad 1995—2004 inimõigustealase hariduse aastakümneks. Loodetavasti muudab haritus inimeste mõistust ja südant. See võib kõlada lausa evangeeliumikuulutamisena, ent ma usun tõesti inimõigustealase hariduse andmisse. Loodan, et järgmisel sajandil võtab maailm inimõigustealase kultuuri endale ideoloogiaks.

Kast lk 7]

Rahvusvaheline inimõiguste kogu

Lisaks Inimõiguste Ülddeklaratsioonile on olemas ka Rahvusvaheline Inimõiguste Kogu. Kuidas on need omavahel seotud?

Kui võrrelda Rahvusvahelist Inimõiguste Kogu raamatuga, kus on viis peatükki, siis Ülddeklaratsioon võiks olla nagu 1. peatükk. Rahvusvaheline Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Pakt ning Rahvusvaheline Majanduslike, Sotsiaalsete ja Kultuuriliste Õiguste Pakt oleks 2. ja 3. peatükk. 4. ja 5. peatükis oleks kummaski üks Fakultatiivne Protokoll.

Kui Ülddeklaratsioonil peaks olema moraalne väärtus, sest see ütleb riikidele, mida neil tuleks teha, siis neil neljal lisadokumendil on seaduse jõud, sest need ütlevad riikidele, mida nad peavad tegema. Ehkki töö nende dokumentidega algas 1949. aastal, kulus nende jõustumiseni aastakümneid. Tänapäeval moodustavad need neli dokumenti koos Ülddeklaratsiooniga Rahvusvahelise Inimõiguste Kogu.

Lisaks sellele Inimõiguste Kogule on ÜRO ratifitseerinud veel üle 80 inimõigustealase lepingu. ”Seega oleks ekslik arvata, et kõige tähtsamad on Inimõiguste Kogus toodud inimõigustealased lepingud,” märgib üks ekspert inimõiguste küsimuses. ”Näiteks on 1990. aasta Laste Õiguste Konventsioon ÜRO üks kõige laialdasemalt ratifitseeritud ning universaalsemaid dokumente, ent siiski ei kuulu see Inimõiguste Kogusse. Termin ”Rahvusvaheline Inimõiguste Kogu” võeti kasutusele pigem avalikkust silmas pidades kui formaalse üldmõistena. Ja tuleb nõustuda, et see on meeldejääv fraas.”a

[Allmärkus]

[Pilt lk 6]

Elsa Stamatopoulou

[Allikaviide]

UN/DPI foto, autor J. Isaac