Leinamine

Piibliaegadel oli inimestel tavaks kellegi surma või mõne õnnetuse korral oma hingevalu avalikult väljendada ning teha seda teatud kindla aja jooksul. Leinajad nutsid valjusti, kandsid leinarõivaid, raputasid endale tuhka pea peale, rebisid oma riided lõhki ja tagusid endale vastu rinda. Mõnikord kutsuti matustele elukutselisi nutunaisi. (1Mo 23:2; Est 4:3; Ilm 21:4.)