Karjane ja lambad

Karjase elu polnud just kerge. Tal tuli taluda kuuma ja külma, samuti pidi ta sageli öösiti üleval olema. (1Mo 31:40; Lu 2:8.) Ta kaitses karja kiskjate, nagu näiteks lõvide, huntide ja karude eest, aga ka varaste eest. (1Mo 31:39; 1Sa 17:34–36; Jes 31:4; Am 3:12; Joh 10:10–12.) Karjane jälgis, et kari ei jookseks laiali (1Ku 22:17), otsis kadunud lambaid (Lu 15:4), kandis nõrku ja väsinud tallesid oma põues (Jes 40:11) või õlgadel ning hoolitses haigete ja vigastatute eest (Hes 34:3, 4; Sak 11:16). Piiblis räägitakse karjastest ja nende tööst sageli piltlikult. Näiteks võrreldakse Jehoovat karjasega, kes hoolitseb suure armastusega oma lammaste ehk inimeste eest. (L 23:1–6; 80:1; Jer 31:10; Hes 34:11–16; 1Pe 2:25.) Jeesust nimetatakse suureks karjaseks (Heb 13:20) ja ülemkarjaseks, kelle juhtimisel karjatavad koguduse ülevaatajad Jumala karja meeleldi, isetult ja innukalt. (1Pe 5:2–4.)