IIOB
1 Uutsimaal elas mees nimega Iiob*.+ Ta oli üks õige mees, igapidi laitmatu,+ kartis Jumalat ja hoidus kurjast.+ 2 Talle sündis seitse poega ja kolm tütart. 3 Tal oli 7000 lammast, 3000 kaamelit, 1000 veist ja 500 emaeeslit. Samuti oli tal väga suur teenijaskond. See mees oli suurim kõigi idamaalaste seas.
4 Tema pojad korraldasid igaüks kindlaksmääratud päeval oma majas pidusöögi ning kutsusid ka oma kolm õde koos endaga sööma ja jooma. 5 Kui aga pidupäevade ring täis oli saanud, kutsus Iiob nad enda juurde, et neid pühitseda. Ta tõusis hommikul vara ja ohverdas igaühe eest põletusohvri,+ kuna ta mõtles: „Võib-olla on mu pojad patustanud ja oma südames Jumalat neednud.” Nii tegi Iiob alati.+
6 Ühel päeval, kui Jumala pojad*+ kogunesid Jehoova ette,+ tuli nende sekka+ ka Saatan*.+
7 Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”+ 8 Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu,+ kardab Jumalat ja hoidub kurjast.” 9 Saatan kostis Jehoovale: „Kas Iiob siis ilma tagamõtteta Jumalat kardab?+ 10 Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on?+ Sa oled õnnistanud tema kätetööd+ ja ta karjad on kasvanud ja laienenud üle maa. 11 Kui sa aga sirutad oma käe ja puudutad kõike, mis tal on, siis neab ta sind näkku!” 12 Siis ütles Jehoova Saatanale: „Kõik, mis tal on, on sinu käes. Ära ainult tõsta kätt tema enda vastu!” Ja Saatan läks Jehoova juurest ära.+
13 Ühel päeval, kui Iiobi pojad ja tütred olid oma vanima venna majas söömas ja veini joomas,+ 14 tuli sõnumitooja Iiobi juurde ja ütles: „Veised olid kündmas ja eeslid nende kõrval rohtu söömas, 15 kui tulid seebalased, ründasid meid ning viisid loomad ära ja lõid sulased mõõgaga maha. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
16 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Jumala tuli* langes taevast. Leek lahvatas lammaste ja sulaste keskel ning neelas nad ära. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
17 Kui see alles rääkis, tuli veel üks ja ütles: „Kaldealased+ moodustasid kolm jõuku, röövisid kaamelid ja lõid sulased mõõgaga maha. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
18 Kui see alles rääkis, tuli veel üks ja ütles: „Su pojad ja tütred olid oma vanima venna majas söömas ja veini joomas, 19 kui äkki tuli kõrbe poolt kõva tuul ning sööstis vastu maja nelja nurka, nii et see kukkus su laste peale ja nad said surma. Mina üksi pääsesin, et seda sulle teatada.”
20 Siis Iiob tõusis, käristas oma riided lõhki ja ajas pea paljaks. Ta langes maha, kummardas 21 ja ütles:
„Alasti olen ma emaihust tulnud
ja alasti pöördun ma tagasi.+
Jehoova on andnud+ ja Jehoova on võtnud.
Jehoova nimi olgu kiidetud!”
22 Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega süüdistanud Jumalat milleski*.
2 Siis tuli päev, mil Jumala pojad+ kogunesid Jehoova ette,+ ning ka Saatan tuli nende sekka ja seisis Jehoova ette.+
2 Jehoova küsis Saatanalt: „Kust siis sina tuled?” Saatan vastas Jehoovale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”+ 3 Seepeale ütles Jehoova Saatanale: „Kas sa oled pannud tähele mu teenijat Iiobit? Teist temasugust maa peal ei ole. Ta on õige mees, igapidi laitmatu,+ kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kõvasti kinni oma laitmatusest,+ ehkki sa kihutad mind tema vastu,+ et ma ta ilma põhjuseta hävitaksin.” 4 Saatan vastas Jehoovale: „Nahk naha vastu!* Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on. 5 Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema luud ja liha, siis neab ta sind näkku!”+
6 Siis ütles Jehoova Saatanale: „Ta on sinu käes. Ära ainult võta temalt elu!” 7 Seejärel läks Saatan Jehoova juurest ära ja lõi Iiobit valusate paisetega*+ pealaest jalatallani. 8 Iiob võttis potikillu, millega end kratsida, ja istus tuhas.+
9 Siis ütles ta naine temale: „Kas sa ikka veel hoiad kinni oma laitmatusest? Nea Jumalat ja sure!” 10 Iiob aga vastas talle: „Sa räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga halba mitte?”+ Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.+
11 Iiobit tabanud õnnetustest kuulsid ka kolm tema tuttavat: teemanlane Eliifas,+ suhiit+ Bildad+ ja naamalane Soofar.+ Nad tulid igaüks oma kodupaigast ning said kokku, et minna Iiobile kaastunnet avaldama ja teda lohutama. 12 Kui nad teda eemalt nägid, ei tundnud nad teda äragi. Nad hakkasid valjult halama, käristasid oma riided lõhki ning viskasid tuhka õhku ja endale pea peale.+ 13 Seejärel istusid nad koos temaga maas seitse päeva ja seitse ööd. Ükski neist ei lausunud talle sõnagi, sest nad nägid, et tema valu on väga suur.+
3 Siis hakkas Iiob rääkima ja needis oma sündimispäeva.+ 2 Ta ütles:
5 Pilkane pimedus nõudku see tagasi,
vihmapilved laotugu selle üle,
kohutagu seda kõik, mis pimendab päeva!
6 Mattugu see öö süngesse pimedusse,+
ärgu see rõõmutsegu ühes aasta päevadega,
kuude hulka ärgu see tulgu!
7 Jäägu see öö viljatuks,
ärgu kostku sellest rõõmuhõiskeid!
12 Miks võtsid mind vastu põlved,
miks rinnad, et saaksin imeda?
15 või koos võimukandjatega, kellel oli kulda,
kelle kojad olid täis hõbedat.
16 Miks polnud ma varjatud nurisünnitis,
nagu laps, kes pole iial näinud ilmavalgust?
18 Vangid on seal muretult üheskoos,
ei kuule nad töölesundija häält.
22 Nad hõiskavad vaimustusest,
on õnnelikud, kui leiavad haua.
25 Sest see, mida ma kartsin, on tulnud mu peale,
mille ees hirmu tundsin, on mind tabanud.
26 Mul pole olnud ei vaikust ega rahu,
ei mingit puhkust, vaid üks häda teise järel.”
4 Siis ütles teemanlane Eliifas:+
2 „Kui keegi püüaks sinuga rääkida, kas muutuksid kannatamatuks?
Kes aga suudab praegu sõnu tagasi hoida?
3 Tõsi, sa oled noominud paljusid
ja kinnitanud nõrku käsi.
4 Su sõnad tõstsid üles komistanu,
sa tugevdasid neid, kelle põlved nõtkusid.
5 Aga nüüd on häda tabanud sind ja sa oled rusutud,
see puudutab sind ennast ja sa oled kohkunud.
7 Mõtle palun: kas on süütu kunagi hukkunud,
millal on õigeid hävitatud?
9 Nad hävivad Jumala hingusest,
lõppevad tema vihapuhangust.
10 Lõvi möirgab ja noor lõvi uriseb,
kuid isegi tugevate lõvide hambad murtakse.
11 Lõvi hukkub saagi puudusel,
lõvikutsikad aetakse laiali.
12 Minuni jõudis salamisi sõna,
mu kõrv kuulis sosinat
13 keset öiste nägemuste ärevaid mõtteid,
kui inimesed on langenud sügavasse unne.
14 Õud ja värin haarasid mind,
mu luud-kondid vabisesid hirmust.
15 Üks vaim heljus üle mu näo,
mu ihukarvad tõusid püsti.
16 Ta peatus,
aga ma ei tundnud teda.
Üks kuju oli mu silme ees.
Siis oli vaikus ja ma kuulsin ta häält:
17 „Kas saab surelik inimene olla õigem Jumalast?
Kas saab mees olla puhtam oma Loojast?”
19 Kui palju enam siis neis, kes elavad savihooneis,
kelle alusmüürid on põrmus,+
kes lömastatakse kergelt kui koi!
20 Hommiku ja õhtu vahel nad purustatakse,
nad hukkuvad igaveseks ja keegi ei märkagi.
21 Eks ole nad nagu telk, mille nöörid on välja kistud?
Nad surevad tarkuseta.
5 Hüüa ometi! Kas keegi vastab sulle?
Kelle poole pühadest sa pöördud?
2 Meelepaha tapab rumala,
kadedus hukutab lihtsameelse.
3 Ma nägin rumalat juurdumas,
aga äkitselt oli ta eluase neetud.
5 Tema saagi sööb näljane,
see võetakse ära isegi ogaliste põõsaste vahelt,
nende vara kahmatakse ära.
6 Ega siis õnnetus tärka põrmust
ega häda tõuse mullast.
7 Inimene ju sünnib vaevaks
sama kindlalt, kui sädemed lendavad üles.
8 Aga mina pöörduksin Jumala poole,
viiksin oma kaebuse Jumala ette,
9 kes teeb suuri ja tabamatuid asju,
loendamatuid imetegusid.
10 Ta annab maale vihma,
saadab põldudele vett.
11 Ta tõstab viletsad kõrgele,
tõstab kurvad üles ja päästab nad.
12 Ta nurjab riukalike sepitsused,
et nende kätetöö ei õnnestuks.
14 Päevaajal haarab neid pimedus,
keskpäeval kobavad nad ringi nagu öösel.
15 Ta kaitseb nende suu mõõga eest,
päästab vaese tugeva käest,
16 et viletsal oleks lootust
ja ebaõigluse suu suletaks.
17 Õnnelik on inimene, keda Jumal noomib!
Ära siis põlga Kõikvõimsa manitsust!
18 Sest tema valmistab valu, kuid tema seob ka haavad,
tema purustab, kuid tema käed ka parandavad.
19 Ta päästab sind kuue häda käest,
seitsmeski ei tee sulle halba.
20 Näljaajal päästab ta sind surmast,
sõjaajal mõõga käest.
22 Hävingut ja nälga sa naerad,
kiskjaid sa ei pelga.
24 Sul on rahu oma telgis,
ja kui sa vaatad üle oma karjamaad, ei puudu seal midagi.
25 Sa tunned rõõmu paljudest lastest,
su järeltulijaid on nõnda rohkelt nagu maa peal rohtu.
26 Su jõud pole raugenud, kui sa lähed hauda,
nagu viljavihud kogutakse kokku omal ajal.
27 Seda me oleme uurinud ja nii see on.
Kuula seda ja võta see teadmiseks!”
6 Siis Iiob vastas:
4 Mind on läbistanud Kõikvõimsa nooled,
mu vaim joob nende mürki.+
Õudused Jumalalt on rivistunud mu vastu.
6 Kas süüakse magedat soolata
või on maitset alteetaime limal?
7 Ma keeldun neid puutumast,
need on kui roiskunud palad mu toidus.
8 Oh et mu palvet võetaks kuulda
ja Jumal täidaks mu soovi!
10 Seegi oleks mulle lohutuseks.
Ma hüppaksin rõõmust isegi piinava valu käes,
sest ma pole salanud Püha+ sõnu.
12 Kas on mu jõud kui kivide tugevus
või on mu ihu vasest?
13 Kas suudan ma end veel aidata,
kui mulle pole jäänud enam mingit tuge?
16 Need on jääst tumenenud,
neis on varjul sulav lumi.
17 Omal ajal jäävad nad veetuks ja kaovad,
kuumuses nad kuivavad.
18 Nende suund muutub,
nad voolavad kõrbesse ja haihtuvad.
19 Teema+ karavanid otsivad neid,
Seeba+ rändurid ootavad neid,
20 kuid jäävad häbisse oma nurjunud lootuste pärast:
nad jõudsid kohale ja pettusid.
22 Kas ma olen öelnud: „Andke mulle midagi,”
või palunud teilt teie küllusest endale kingitust?
23 Kas olen palunud vabastada end vaenlaste käest,
päästa end rõhujate küüsist?
28 Aga vaadake mind!
Kas valetaksin teile otse näkku?
29 Palun mõelge järele, ärge olge mu vastu ebaõiglased,
mõelge järele, sest veel on mu õigus alles!
30 Kas mu keel räägib ülekohut,
kas mu suulagi ei saa aru, et midagi on valesti?
12 Kas ma olen meri või mereelukas,
et sead valve mu üle?
13 Kui ma mõtlen: „Mu säng lohutab mind,
mu voodi leevendab mu piina”,
14 siis kohutad sa mind unenägudega,
hirmutad nägemustega.
20 Kui olengi pattu teinud, siis kuidas saaksin sellega sinule kahju teha, sa inimkonna jälgija?+
Miks oled valinud mu oma märklauaks?
Kas olen saanud sulle koormaks?
21 Miks ei andesta sa mu üleastumist
ega unusta mu eksimust?
Peagi ma langen ju põrmu,+
sa otsid mind, kuid mind pole enam.”
3 Kas Jumal väänab õigust
ja Kõikvõimas õiglust?
4 Kui su pojad patustasid tema vastu,
lasi ta neid karistada üleastumise eest.
5 Aga kui sa otsiksid Jumalat+
ja anuksid Kõikvõimsalt soosingut,
6 kui sa oleksid tõesti puhas ja aus,+
siis vaataks ta su poole,
taastaks su endise elu.
9 Me tulime ju alles eile ilmale ning me ei tea midagi,
sest meie päevad maa peal on pelk vari.
10 Eks nemad õpeta sind,
räägi sulle, mida nad teavad?
11 Kas papüürus kasvab kõrgeks soise pinnaseta?
Kas pilliroog sirgub suureks ilma veeta?
12 Kuigi veel pungas ja lõikamata,
kuivab see kiiremini kui ükski muu taim.
13 Nii sünnib kõigi nendega, kes unustavad Jumala,
sest jumalatu lootus hävib.
14 Tema lootus on rajatud tühisusele ega paku talle tuge,
see on habras kui ämblikuvõrk.
15 Ta toetub oma kojale, kuid see ei püsi,
ta haarab sellest kinni, aga see ei pea vastu.
17 Ta juured põimuvad kivihunnikus,
ta otsib endale kivide keskelt kodu.
18 Aga kui ta oma asemelt välja juuritakse,
salgab see paikki ta ära, öeldes: „Ma pole sind eales näinud!”+
20 Kuid Jumal ei hülga laitmatuid
ega toeta õelaid.
21 Veel täidab ta sinu suu naeruga,
su huuled rõõmuhõisetega.
22 Kes sind vihkavad, riietatakse häbisse,
ja jumalatute telk kaob.”
9 Iiob vastas:
5 Ta liigutab paigast mägesid, ilma et keegi teaks,
oma vihas ta paiskab need ümber.
11 Ta möödub minust ja ma ei näe teda,
ta läheb minust mööda ja ma ei märkagi.
14 Kuivõrd enam tuleb siis minul talle vastates
oma sõnu hoolikalt valida!
16 Kui ma hüüaksin, kas ta vastaks mulle?
Ma ei usu, et ta võtaks kuulda mu häält.
18 Ta ei lase mul hingegi tõmmata,
ta aina täidab mind kibedusega.
19 Kui küsimus on jõus, siis tema on tugevam.+
Kui asi on õiguses, siis küsib ta: „Kes võib minult aru nõuda?”
20 Kui mul olekski õigus, mõistaks mu oma suu mind hukka,
kui oleksingi laitmatu*, leiaks tema minus süüd.
21 Kui oleksingi laitmatu, poleks ma endas kindel,
ma põlgaksin oma elu.
22 Pole mingit vahet. Seepärast ma ütlen:
„Ta teeb lõpu nii laitmatule kui ka jumalatule.”
23 Kui uputus tooks äkilise surma,
pilkaks ta süütute meeleheidet.
24 Maa on antud jumalatute kätte.+
Ta pigistab kinni kohtumõistjate silmad.
Kui seda ei tee tema, kes siis veel?
26 Need libisevad mööda nagu pilliroost paadid,
nagu kotkad, kes sööstavad saagi kallale.
27 Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma mure,
ma muudan oma ilmet ja olen rõõmus”,
28 siis tunnen ma ikka hirmu kõigi oma kannatuste pärast,+
ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
30 Kui ma peseksin end lumeveega,
puhastaksin käsi leelisega,+
31 pistaksid sina mind poriauku
ja mu riidedki jälestaksid mind.
33 Pole kedagi, kes meie vahel kohut mõistaks,
kes oleks meile kohtunikuks.
34 Kui ta vaid lõpetaks mu peksmise
ja ta hirmutused ei kohutaks mind,+
35 siis räägiksin ma temaga julgelt,
sest tegelikult ma ju ei karda temaga kõnelda.
2 Ma ütlen Jumalale: „Ära mõista mind süüdi!
Anna mulle teada, miks sa sõdid minuga!
4 Kas sul on lihalikud silmad,
kas näed sa, nagu surelik inimene näeb?
5 Kas su päevad on nagu surelike päevad,
aastad nagu mehe aastad,+
6 et püüad leida mu süüd
ja otsid aina mu pattu?+
10 Eks valanud sa mind kui piima,
kalgendanud nagu juustu?
13 Kuid vaat mis sa salamisi võtsid nõuks teha!
Ma tean, et see kõik tuleb sinu käest.
15 Kui ma olen süüdi, siis häda mulle!
Ja isegi kui olen süüta, ei tõsta ma pead,+
sest ma olen täis häbi ja piina.+
19 Siis poleks mind nagu olnudki.
Mind oleks emaihust otse hauda viidud.”
21 enne kui ma lahkun — ega tulegi tagasi+ —
pilkase pimeduse maale,+
22 ääretu sünguse maale,
sügavate varjude ja kaose maale,
kus valguski on nagu pimedus!”
6 Ta paljastaks sulle tarkuse saladusi,
sest praktilisel tarkusel on palju tahke.
Siis sa mõistaksid, et Jumal unustab nii mõnedki su eksimused.
8 Tarkus on taevast kõrgem. Mida suudad sina korda saata?
See on surmavallast sügavam. Mida sina üldse tead?
9 See on suurem kui maa,
avaram kui meri.
10 Kui ta mööduks ja kellegi kinni peaks ning kutsuks kokku kohtu,
siis kes suudaks talle vastu seista?
11 Tema tunneb ära valelikud mehed.
Kui ta näeb kurja, kas ei tee ta seda märkama?
12 Kui metseeslist sünniks inimene,
leiaks kõlupeagi arusaamise.
13 Kui sa vaid seaksid oma südame korda,
sirutaksid käed tema poole!
14 Kui su käed teevad kurja, siis saada see kaugele,
ära lase ülekohtul jääda oma telkidesse!
15 Sest siis tõstad sa oma silmad häbita,
seisad kindlalt ega karda.
16 Siis unustad sa kogu oma vaeva,
mõtled sellele kui äravoolanud veele.
17 Su elu muutub eredamaks kui keskpäev,
selle pimedusest saab justkui hommik.
18 Sa pole ebakindel, sest sul on lootus,
sa vaatad ringi ja heidad rahus magama.
19 Sa heidad pikali ja keegi ei kohuta sind.
Paljud püüavad sulle meele järele olla.
12 Siis Iiob vastas:
2 „Tõesti, teie olete ju need arukad,
ühes teiega sureb ka tarkus!
4 Ma olen saanud oma kaaslaste naerualuseks,+
sest hüüan Jumalat, et ta vastaks mulle.+
Õige ja laitmatu on saanud naerualuseks.
5 Muretu paneb hävingut naeruks,
arvab, et see tabab vaid neid, kelle jalg libastub.
muretult elavad need, kes Jumalat vihastavad,+
kes oma jumalat käes hoiavad.
7 Aga küsi ometi loomadelt, need õpetavad sind,
ja taeva lindudelt, need räägivad sulle.
9 Kes neist ei teaks,
et Jehoova käsi on nad loonud?
15 Kui ta hoiab vett tagasi, kuivab kõik ära,+
kui ta päästab veed valla, ujutavad need üle kogu maa.+
20 Tema tagandab usaldusväärsed nõuandjad,
võtab eakatelt arukuse.
23 Tema teeb rahvad vägevaks, et need hävitada,
teeb rahvad suureks, et need pagendada.
13 Tõesti, seda kõike on mu silm näinud,
mu kõrv kuulnud ja mõistnud.
2 Mida teate teie, seda tean ka mina,
ma pole teist kehvem.
6 Pange palun tähele mu põhjendusi,
kuulake mu huulte kaitsekõnet!
7 Kas räägite valet Jumala kaitseks,
lausute petusõnu tema pärast?
8 Kas asute tema poolele,
püüate kaitsta Jumalat tema kohtuasjas?
11 Kas tema väärikus ei kohuta teid,
kas ei valda teid tema ees hirm?
12 Teie tarkuseterad on tuhast õpetussõnad,
teie kaitsekõned on haprad kui savikindlused.
13 Vaikige mu ees, et võiksin kõnelda!
Siis tulgu mu peale mis tuleb!
14 Miks sean ma end ohtu,
riskin oma eluga?
17 Kuulake hoolega mu sõnu,
pange tähele mu mõtteid.
18 Ma olen end kohtuks valmis seadnud,
ma tean, et mul on õigus.
20 Vaid kahte asja ma palun sinult, oo, Jumal,
siis ei varja ma end sinu eest:
22 Kutsu mind ja ma vastan sulle
või lase mul rääkida ja vasta sina mulle.
23 Milles olen eksinud ja pattu teinud?
Anna mulle teada mu üleastumine ja patt.
25 Kas püüad hirmutada lendlevat lehte,
ajada taga kuivanud kõrt?
26 Sa ju kirjutad mu vastu kibedaid süüdistusi,
nõuad mult aru mu nooreea pattude kohta.
5 Tema elupäevad on ära otsustatud,
tema kuude arv on sinu käes.
Sa oled seadnud talle piiri, mida ei saa ületada.+
8 Isegi kui selle juur saab maa sees vanaks
ja känd mullas sureb,
9 paneb juba pisut vett selle võrsuma
ja see kasvatab oksi nagu noor taim.
11 Veed kaovad merest,
jõgi tühjeneb ja kuivab.
12 Nii ka inimene heidab puhkama ega tõuse enam.+
Kuni taevas pole kadunud, ei tõuse nad,
neid ei äratata unest.+
13 Oh et sa varjaksid mind surmavallas*,+
peidaksid mind, kuni su viha möödub,
seaksid mulle aja ja peaksid mind meeles!+
14 Kui inimene sureb, kas saab ta jälle elavaks?+
Ma ootaksin kogu oma sundaja,
kuni mu vabastus tuleb.+
16 Praegu aga pead sa silmas igat mu sammu,
sa näed vaid mu pattu.
17 Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrus,
mu eksimuse oled sa kinni liiminud.
18 Nagu mägi kukub kokku ja variseb koost,
nagu kaljut nihutatakse oma paigast,
19 nagu vesi uuristab kive
ja selle vood uhuvad ära maamulla,
nii oled ka sina hävitanud sureliku inimese lootuse.
22 Ta tunneb valu vaid siis, kui ta on oma ihus,
ta leinab vaid siis, kui ta on veel elus.”
15 Siis kostis teemanlane Eliifas:+
3 Ainult sõnadega noomimisest pole kasu,
pelgalt jutul pole mõtet.
4 Sa ju õõnestad jumalakartust,
kahandad Jumala üle mõtisklemise väärtust.
5 Su süütegu juhib sinu suud,
sa valid riukaliku kõne.
7 Kas oled sa esimene kõigi sündinute seas,
kas toodi sind ilmale enne künkaid?
8 Kas tõesti sa kuuled, kui Jumal räägib saladusi?
Kas arvad, et vaid sina oled tark?
11 Kas sulle ei piisa Jumala troostist,
sulle lausutud lahkest sõnast?
12 Miks veab su süda sind kaasa,
miks välguvad su silmad vihast?
13 Sa pöörad ju oma vaimu Jumala enda vastu,
kui paiskad selliseid sõnu oma suust.
15 Ta ei usu isegi oma ingleid*,
tema silmis pole taevaski puhas,+
16 veel vähem siis jäle ja rikutud inimene,+
kes joob ülekohut nagu vett.
17 Ma räägin sulle, kuula mind.
Ma jutustan, mida olen näinud,
18 mida targad mehed on kuulnud oma isadelt,+
asjadest, mida nad pole varjanud.
19 Vaid neile anti maa,
ükski võõras ei käinud nende keskelt läbi.
20 Jumalatu vaevleb piinades kõik oma elupäevad,
kõik aastad, mis rõhujale on antud.
23 Ta eksleb leiba otsides — kust seda leida?
Ta teab, et pimedusepäev on lähedal.
24 Ahastus ja äng kohutavad teda,
need vallutavad ta nagu rünnakuvalmis kuningas.
25 Kuna ta tõstab käe Jumala enda vastu
ja trotsib Kõikvõimsat*,
26 kuna ta tormab kangekaelselt tema vastu
oma paksu ja tugeva kilbiga,
27 kuna ta nägu on kaetud rasvaga*
ja ta puusad punduvad rasvast,
28 siis elab ta linnades, mis tehakse varemeiks,
majades, kuhu keegi ei jää elama,
millest saavad kivihunnikud.
29 Ta ei saa rikkaks, tema jõukus ei kuhju,
tema omand ei laiene maal.
31 Ärgu ta mingu eksiteele ega pangu lootust tühjale,
sest tasuks saab ta vaid tühisuse —
33 Ta on nagu viinapuu, mis viskab maha oma toored marjad,
nagu õlipuu, mis langetab oma õied.
35 Nad sigitavad vaeva ja sünnitavad kurjust,
nende üsast sünnib pettus.”
16 Siis Iiob kostis:
3 Kas tühjadele sõnadele tuleb kord lõpp?
Mis ajab sind niimoodi rääkima?
4 Minagi võin kõnelda nagu teie.
Kui oleksite minu asemel,
võiksin minagi teile veenvaid kõnesid pidada
ja teie pärast pead vangutada.+
8 Sa haarad ka minust kinni ja see on tunnistuseks,
mu oma kõhnus tõuseb mu vastu ja tunnistab mulle näkku.
9 Tema viha on rebinud mind tükkideks, ta haub mu vastu vaenu.+
Ta kiristab mu pärast hambaid.
Mu vastane puurib mind oma pilguga.+
10 Nad ajavad suu ammuli, et mind neelata,+
löövad mind põlastavalt põsele,
kogunevad hulgakesi mu vastu.+
12 Ma elasin rahus, aga ta purustas mu,+
kahmas kinni mu kuklast ja lömastas mu,
pani mind endale märklauaks.
14 Ta murrab minust läbi, murd murru järel,
tormab mu vastu nagu sõdalane.
19 Isegi nüüd on mul tunnistaja taevas,
minu heaks on tunnistaja kõrgustes.
5 Selline jagab oma sõpradele,
kuigi ta laste silmad tuhmuvad.
8 Ausameelsed vaatavad seda hämmastunult,
süütugi on häiritud jumalatu pärast.
12 Nad muudavad päeva ööks
ja ütlevad: „Kuna on pime, on valgus lähedal.”
4 Isegi kui sa end vihas tükkideks kisud,
siis kas hüljataks sinu pärast maa
või liiguks kalju oma paigast?
6 Valgus ta telgis pimeneb,
lamp tema kohal kustub.
8 Tema jalad viivad ta võrku,
ta eksib selle nööridesse.
10 Talle on peidetud maa peale nöör,
tema teerajale püüdepael.
16 Tal kuivavad juured alt
ja närbuvad oksad pealt.
17 Mälestus temast kaob maa pealt,
tema nime ei teata tänaval.
18 Ta aetakse valgusest pimedusse,
kihutatakse minema viljakalt maalt.
19 Oma rahva seas pole tal ei lapsi ega järelpõlve,
tema elupaigas ei jää temast ühtegi ellujäänut.
20 Kui ta päev saabub, kohkuvad läänepoolsed rahvad,
õud haarab idapoolseid rahvaid.
21 Nii juhtub ülekohtutegija telkidega,
nende paigaga, kes ei tunne Jumalat.”
19 Siis Iiob vastas:
4 Kui olengi vääratanud,
jääb mu eksimus mu enda kanda.
5 Te tõstate end minust kõrgemale,
peate minu häbistamist õigeks,
6 kuid teadke, et see oli Jumal, kes mind eksitas,
tema püüdis mind oma püünisvõrku.
9 Ta on riisunud minult au,
võtnud mu peast krooni.
10 Ta lammutab mind igast küljest, kuni ma hävin,
ta juurib välja mu lootuse kui puu.
12 Ta väehulgad kogunevad ja piiravad mind,
nad löövad laagri üles mu telgi ümber.
16 Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta,
oma suuga ma anun temalt kaastunnet.
18 Isegi lapsed põlgavad mind,
kui ma tõusen, nad pilkavad mind.
23 Kui ometi mu sõnad üles tähendataks,
kui need ometi raamatusse pandaks!
24 Oh et need raudkrihvli ja pliiga
igaveseks kivisse kirjutataks!
26 Kuigi mu nahk on siis hävinud,
näen ma veel ihus olles ikkagi Jumalat,
27 keda ma ise saan näha,
keda näevad mu enda silmad, mitte võõra omad.+
Kuid sügaval sisimas olen ma rusutud*.
2 „Mu ärevad mõtted tõukavad mind vastama,
ma olen häiritud.
3 Ma olen kuulnud solvavat noomimist,
mu arukus sunnib mind vastama.
4 Sa oleksid pidanud juba ammu teadma —
sest nii on olnud alates ajast, kui inimene maa peale pandi+ —,
5 et kurjade hõisked on üürikesed,
jumalatu rõõm hetkeline.+
6 Kuigi ta suurus ulatub taevani,
ta pea pilvedeni,
7 kaob ta igaveseks nagu tema roe.
Kes teda on näinud, küsivad: „Kus ta on?”
8 Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita,
ta aetakse ära nagu öine nägemus.
11 Ta luud olid täis noorusjõudu,
kuid ühes temaga langeb see põrmu.
12 Kui halb maitseb ta suus nagu magus,
kui ta peidab seda oma keele all,
13 kui ta maitseb seda ega loobu sellest,
vaid hoiab seda suus,
14 siis muutub toit ta sisikonnas hapuks,
see saab ta sees otsekui kobra mürgiks.
15 Ta on neelanud varanduse, kuid oksendab selle välja,
Jumal ajab selle välja ta kõhust.
16 Ta imeb kobrade mürki,
rästiku mürgihambad tapavad ta.
17 Ei näe ta eales veevoogusid,
mee- ega võijõgesid.
19 Sest ta on hävitanud ja hüljanud vaese,
võtnud endale maja, mida ta pole ehitanud.
20 Ta ei tunne meelerahu,
rikkus ei päästa teda.
21 Tal pole enam midagi neelata,
ta heaolu ei kesta.
22 Ülikülluses haarab teda äng,
õnnetus tabab teda kogu oma jõus.
23 Kui ta täidab kõhtu,
saadab Jumal tema peale oma tulise viha,
see sajab ta peale, tungib ta sisikonda.
24 Kui ta põgeneb raudrelva eest,
läbistavad teda vaskvibu nooled.
26 Tema aardeid ootab pilkane pimedus,
tuli neelab õhutamatagi ta ära,
õnnetus ootab igat ellujäänut ta telgis.
27 Taevas paljastab tema patu,
maa tõuseb tema vastu.
28 Tema maja pühib minema tulvavesi,
Jumala vihapäeva ränk vetevoog.
29 Selline on jumalatu inimese osa Jumalalt,
pärand, mille Jumal on talle määranud.”
21 Siis Iiob lausus:
2 „Kuulake hoolega, mis mul on öelda,
olgu see teie pakutavaks lohutuseks.
4 Kas kaeban ma inimesele?
Kui ma seda teeksin, siis kaotaksin ju kannatuse.
5 Vaadake mind ja hämmastuge,
pange käsi suu peale!
6 Kui vajun mõtiskellu, muutun rahutuks,
kogu mu ihu väriseb.
8 Nende lapsed on alati nende juures,
nad näevad oma järeltulijaid.
10 Nende pullid sugutavad ja see ei luhtu,
nende lehmad poegivad ja ei ole nurisünnitisi.
11 Nende poisid jooksevad karjana ringi,
nende lapsed hüppavad ja kargavad.
17 Kui sageli kustub jumalatute lamp?+
Kui sageli tabab neid õnnetus?
Kui sageli saadab Jumal oma vihas nende peale hävingu?
18 Kas nad on kunagi nagu õlekõrred tuule käes,
nagu aganad, mille tormituul kaasa viib?
23 Üks mees sureb täies elujõus,+
kui tal pole mingit muret ega vaeva,+
24 kui ta reied on rasvast lihavad
ja luud tugevad*.
29 Kas te pole küsitlenud rännumehi,
pole vaaginud nende tähelepanekuid,
30 et õelat säästetakse õnnetuspäeval,
ta päästetakse raevupäeval?
31 Kes ütleb talle näkku, milline on ta tee?
Kes tasub talle ta tegude eest?
32 Kui ta on kantud kalmistule,
siis valvatakse ta hauakoobast.
33 Oru mullakamakad on talle magusad.+
Kogu inimkond järgneb talle,+
nii nagu enne tedagi on läinud arvutu hulk.
22 Siis ütles teemanlane Eliifas:+
3 Kas Kõikvõimas hoolib sellest, et sa oled õige,
kas ta saab sellest midagi, et käid laitmatuse teel?+
4 Kas ta karistab sind
ja käib sinuga kohut su jumalakartuse pärast?
8 Sa olid vägev mees, maa kuulus sulle,+
sa olid soositu,
9 aga lesknaised saatsid sa tühjade kätega minema
ja orbude* käsivarred sa murdsid.
11 Seepärast on nii pime, et sa ei näe,
tulvavesi katab sind.
12 Eks ole Jumal ülal taevas?
Ja vaata, kui kõrgel on kõik tähed.
13 Aga sina ütled: „Mida Jumal ka teab?
Kas suudab ta kohut mõista läbi pilkase pimeduse?
14 Pilved on tal ees, ei ta näe,
kui ta jalutab taevavõlvil.”
15 Kas lähed ammust rada,
mida on tallanud õelad,
16 need, kes enne oma aega ära napsati,
kelle alusmüürid otsekui tulvaveega ära uhuti?+
17 Nad ütlesid Jumalale: „Jäta meid rahule!
Mida võib Kõikvõimas meile teha?”
18 Siiski täitis tema nende kojad kõige heaga.
(Aga minust on sellised jumalakartmatud mõtted kaugel.)
19 Õiged näevad nende hävingut ja rõõmustavad,
süütu hakkab neid pilkama ja ütleb:
20 „Meie vastased on hävitatud,
tuli neelab selle, mis neist järele on jäänud.”
21 Õpi Jumalat tundma, siis on sul rahu
ja sind ootab palju head.
23 Kui pöördud tagasi Kõikvõimsa juurde, ehitatakse sind uuesti üles.+
Kui kõrvaldad ülekohtu oma telgist,
24 kui heidad kulla põrmu,
Oofiri kulla+ kivisesse kuristikku,
25 siis saab Kõikvõimas sinu kullaks
ja sinu parimaks hõbedaks.
26 Sest siis on sinu rõõmuks Kõikvõimas,
sa tõstad oma palge Jumala poole.
27 Sa palud teda ja ta kuulab sind,
sa täidad oma tõotused.
28 Kõik, mida sa otsustad teha, õnnestub,
sinu teele paistab valgus.
30 Ta vabastab süütud.
Kui su käed on puhtad, tuleb sulle kindlasti pääste.”
23 Siis Iiob ütles:
4 Ma viiksin oma kaebuse tema ette,
täidaksin oma suu kaitsekõnega.
5 Ma saaksin teada, mida ta mulle vastab,
paneksin tähele, mida ta ütleb.
7 Seal seaks ausameelne oma asjad temaga korda,
mu kohtumõistja mõistaks mind lõplikult õigeks.
8 Kui ma lähen itta, pole teda seal,
kui pöördun tagasi, ei leia ma teda.
9 Kui ta tegutseb vasakul, ei silma ma teda,
kui ta pöördub paremale, ei näe ma teda ikka.
12 Tema huulte käskudest ma pole taganenud.
Tema ütlemisi+ olen ma talletanud enamgi, kui minult on oodatud.
14 Ta viib täide kõik, mis ta minu kohta on otsustanud,
ja selliseid asju on tal varuks veel palju.
15 Seetõttu olen ma tema ees rahutu,
kui ma temale mõtlen, mu kartus kasvab.
16 Jumal on teinud mu südame araks,
Kõikvõimas on tekitanud minus hirmu.
17 Kuid isegi pimedus pole pannud mind vaikima
ega ka süngus, mis on katnud mu näo.
24 Miks pole Kõikvõimas seadnud kohtumõistmisaega?+
Miks need, kes teda tunnevad, ei näe tema karistuspäeva?
8 Mägede vihmavaling leotab nad märjaks,
peavarju leidmata liibuvad nad vastu kaljut.
10 Nad peavad käima alasti, ilma riieteta,
kandma näljastena viljavihke.
17 Hommik on õelaile nagu pilkane pimedus.
Pimeduse õudused on neile tuttavad.
20 Nende emad unustavad nad ja nad on vakladele maiuspalaks.
Mälestus neist kaob.+
Nii murtakse ülekohus nagu puu.
21 Nad jahivad viljatut naist,
kohtlevad julmalt lesknaist.
22 Jumal teeb oma rammuga vägevatele lõpu.
Isegi kui nad tõusevad, ei tea nad, kas jäävad ellu.
23 Jumal laseb neil tunda end kindlalt ja turvaliselt,+
siiski näevad tema silmad kõiki nende tegusid.+
24 Nad ülendatakse vaid üürikeseks ja siis neid pole enam,+
nad alandatakse+ ja koristatakse ära nagu kõik teised,
nad lõigatakse maha nagu viljapead.
25 Kes tõestaks nüüd, et ma valetan,
või kummutaks mu sõnad?”
2 „Temal on võim ja hirmuäratav vägi,
ta rajab taevas rahu.
3 Kas saab loendada tema vägesid?
Kelle üle ei tõuseks tema valgus?
5 Isegi kuul pole sära
ja tähed pole tema silmis puhtad,
6 ammugi siis surelik inimene, see vaglake,
inimesepoeg, see ussike!”
26 Siis Iiob vastas:
4 Kellele sa neid sõnu ometi lausud?
Kes pani sind neid mõtteid rääkima?
5 Kes lamavad jõuetuna hauas, värisevad,
nad on allpool vett ja selle asukaid.
11 Taeva sambad rappuvad,
need jahmuvad ta hukkamõistust.
14 Kuid need on üksnes tema teede ääred,+
vaid sosin, mis temast on kuulda.
Kes siis veel mõistaks tema võimsat kõuekõminat?”+
2 „Nii tõesti, kui elab Jumal, kes on keelanud mulle õigusemõistmist,+
nii tõesti, kui elab Kõikvõimas, kes on kibestanud mu hinge,+
3 kuni minus on veel hingeõhku,
kuni Jumala antud vaim on mu ninasõõrmeis,+
4 ei tule mu huultelt ülekohtuseid sõnu
ega pobise mu keel pettust!
7 Mingu mu vaenlasel nõnda kui jumalatul,
mu vastastel nii nagu ülekohtustel!
10 Või kas tunneb tema rõõmu Kõikvõimsast?
Kas hüüab ta lakkamata Jumala poole?
12 Kui te kõik olete nägemusi näinud,
miks räägite siis tühje sõnu?
15 Katk matab talle allesjäänud,
nende lesed ei leina neid.
16 Isegi kui ta kuhjab hõbedat nagu põrmu
ja varub häid riideid nagu savi,
17 saab ta neid küll koguda,
aga õige kannab neid+
ning süütu jagab laiali tema hõbeda.
19 Rikkana heidab ta voodisse ega kogu enam midagi,
kui ta avab oma silmad, on kõik läinud.
28 Hõbedal on leiukoht
ja kullal puhastamispaik,+
2 rauda võetakse maapõuest
ja vaske sulatatakse kividest.+
4 Ta rajab kaevandusi inimasustusest kaugele,
unustatud paikadesse, eemale inimese teedest.
Mõned laskuvad alla ja ripuvad seal kõikudes.
6 Seal leidub kivimites safiiri
ja pinnases on kulda.
7 Ei tea sinna teed ükski röövlind,
seda pole silmanud must-harksaba.
8 Ükski uhke loom pole sel teel sammunud,
noor lõvi pole seal ringi luusinud.
9 Inimene taob käega ränikivi,
paiskab mäed nende alustelt,
10 uuristab kaljusse veekanaleid,+
tema silm märkab kõiksugu aardeid.
11 Ta tammistab jõgede lätteid,
toob varjatu valguse kätte.
22 Häving ja surm ütlevad:
„Meie kõrvu on jõudnud vaid kuuldus sellest.”
23 Jumal tunneb teed selle juurde,
tema üksinda teab selle asupaika,+
24 sest tema pilk ulatub maa äärteni,
ta näeb kõike, mis on taeva all.+
mõõtis ära veed,+
määras kõuepilvele tee,+
27 siis nägi ta tarkust ja avas seda,
ta rajas selle ja proovis läbi.
2 „Oh, kui kõik oleks nagu endistel kuudel,
nagu päevil, mil Jumal mind valvas,
3 kui ta lamp põles mu pea kohal,
kui tema valgus juhatas mind läbi pimeduse,+
4 kui olid mu helgeimad päevad,
kui Jumala sõprust oli tunda mu telgis,+
5 kui Kõikvõimas oli veel minuga
ja mu lapsed* olid mu ümber,
6 kui mu sammud kümblesid võis
ja kaljust voolasid mulle õliojad,+
7 kui läksin välja linnaväravasse+
ja seadsin end istuma väljakule.+
9 Peamehed hoidsid oma sõnu tagasi,
nad panid käe suu peale.
10 Ülikute hääl vaibus,
nende keel kleepus suulakke.
11 Kes mind kuulis, rääkis minust head,
kes mind nägi, tunnistas minu kasuks.
14 Ma panin selga õigluse kui rüü,
mu õigus oli nagu kuub ja turban.
15 Ma olin pimedale silmadeks
ja jalutule jalgadeks.
19 Mu juured laiuvad vetes,
kaste jääb ööseks mu okstele.
20 Mu au on alati uus,
vibu mu käes laseb lakkamata.”
22 Kui olin rääkinud, polnud neil midagi öelda,
mu sõnad kastsid hellalt nende kõrvu.
25 Ma juhatasin neid kui pealik,
elasin otsekui kuningas oma vägede keskel,+
olin kui leinajate lohutaja.+
mehed, kes on minust nooremad,
kelle isasid ma ei oleks pannud
isegi oma karjakoerte sekka.
2 Mis kasu oli mul nende käte jõust?
Nende ramm on raugenud.
4 Puhmastest koguvad nad soolataimi,
kõrbepõõsaste juured on neile toiduks.
6 Nad elavad kuristikes,
mulla- ja kaljukoobastes.
7 Nad kisendavad põõsastes,
kössitavad üheskoos nõgeste vahel.
8 Nad on maalt välja aetud
nagu arutu ja nimetu pojad.
11 Kuna Jumal on teinud mind relvituks ja on mind alandanud,
ei ohjelda nad end mu ees.
12 Jõuguna tõusevad nad mu paremalt poolt,
sunnivad mind põgenema,
seavad mu teele hukatuslikke tõkkeid.
14 Nad tulid nagu läbi laia müüriava,
veeresid kaasa hävinguga.
19 Jumal on heitnud mind mutta,
ma olen alandatud põrmuks ja tuhaks.
23 Ma tean, et sa saadad mind surma,
kotta, kus kõik elavad kohtuvad.
26 Ma lootsin head, kuid tuli halb,
ma ootasin valgust, kuid tuli pimedus.
27 Mu sisemus kees ega jäänud vait,
mind tabasid viletsuspäevad.
31 Mu lüüralt kõlavad vaid leinahelid,
mu flööt teeb kaebehäält.
2 Mida oleks mul sel juhul oodata Jumalalt ülal,
mis oleks mu pärand Kõikvõimsalt kõrgustes?
7 Kui mu jalad on kaldunud teelt kõrvale+
või mu süda järgnenud silmadele+
või mu käed rüvetunud,
8 siis söögu mu külvatut keegi teine+
ja mu istutatu* juuritagu välja.
9 Kui mu süda on ahvatlenud mind mõne naise poole+
ja ma olen varitsenud+ oma ligimese ukse taga,
10 siis jahvatagu mu naine võõrale mehele
ja heitku tema peale teised.+
13 Kui ma poleks oma sulast ja teenijannat õiglaselt kohelnud,
kui neil oli minu vastu kaebust,
14 siis mida ma teeksin, kui Jumal minuga silmitsi seisaks?
Mida ma talle vastaksin, kui ta minult aru nõuaks?+
15 Eks ole see, kes valmistas mind emaüsas, loonud ka teda?+
Eks ole üks ja sama valmistanud meid enne meie sündi?+
16 Kui ma olen jätnud täitmata vaeste soovid+
ja olen kurvastanud lesknaise silmi,+
17 kui olen söönud oma palukest üksi,
ilma et oleksin jaganud seda orvuga+
18 (kuigi ta kasvas mu juures üles mu noorusest peale ja ma olin talle isa eest
ning kuigi lapsepõlvest saadik ma olen aidanud leske),
19 kui olen näinud kedagi hukkumas riiete puudusel
või ehk vaest, kel polnud end millegagi katta,+
20 kui ta pole saanud mind õnnistada,+
sest pole saanud soojendada end mu lammaste villas,
22 siis langegu mu õlg liigesest välja,
murdugu mu käsi küünarnukist katki.
23 Sest ma kartsin õnnetust Jumalalt
ega oleks suutnud seista tema ülevuse ees.
24 Kui oleksin lootnud kullale
või öelnud parimale kullale: „Sina oled mu kindlus!”,+
25 kui oleksin rõõmustanud oma suure rikkuse üle,+
et olen soetanud palju vara,+
26 kui oleksin vaadanud päikest säramas
ja kuud oma hiilguses rändamas+
27 ning lasknud oma südant salamisi ahvatleda
ja oleksin neid kummardanud, saates neile õhusuudlusi,+
28 siis oleks see olnud kuritöö, mis väärib kohtunikelt karistust,
sest nii oleksin ju salanud Jumala, kes on ülal.
29 Kas olen kunagi rõõmustanud oma vaenlase hukkumise üle,+
tundnud kahjurõõmu teda tabanud õnnetuse üle?
34 Kas olen kartnud rahvahulga arvamust
või tundnud hirmu teiste perede põlguse ees,
nii et oleksin vaikinud ega oleks julgenud välja minna?
Ma kirjutaksin oma sõnadele alla.*
Kõikvõimas vastaku mulle!+
Oleks mu süüdistaja ometi kirjutanud mulle süüdistuskirja!
36 Ma kannaksin seda õla peal,
paneksin selle pähe kui krooni.
37 Ma annaksin talle aru kõigist oma sammudest,
ligineksin talle julgelt nagu valitseja.
38 Kui mu maa karjuks kaebusi mu peale
ja selle vaod üheskoos nutaksid,
39 kui olen söönud selle vilja ilma maksmata+
ja olen viinud selle omanikud meeleheitele,+
40 siis tärgaku seal nisu asemel ohakad
ja odra asemel haisev umbrohi.”
Iiobi sõnad on lõppenud.
32 Siis need kolm meest ei püüdnud enam Iiobile vastata, sest ta oli veendunud enda õiguses.+ 2 Aga Eliihu, buuslase+ Baarakeli poeg Raami suguvõsast, sai väga vihaseks. Ta viha süttis Iiobi vastu, sest too püüdis tõestada pigem omaenda kui Jumala õigust.+ 3 Ta sai väga vihaseks ka Iiobi kolme kaaslase peale, sest nad polnud osanud anda sobivat vastust, vaid olid süüdistanud Jumalat kurjuses.+ 4 Eliihu oli oodanud, et ta saaks Iiobile vastata, sest teised olid temast vanemad.+ 5 Kui Eliihu nägi, et neil kolmel mehel pole midagi kosta, lõi ta viha lõkkele. 6 Buuslase Baarakeli poeg Eliihu ütles:
„Mina olen noor,
teie aga eakad.+
Austusest teie vastu hoidsin end tagasi,+
ei söandanud öelda, mida tean.
7 Ma mõtlesin: „Kõnelgu päevade rohkus,
aastate küllus kuulutagu tarkust!”
10 Seepärast ma ütlen: „Kuula mind!
Minagi kõnelen sulle, mida tean.”
12 Ma jälgisin teid pingsalt:
ükski teist ei tõestanud, et Iiobil pole õigus,*
ei andnud vastust tema sõnadele.
13 Nii et ärge öelge: „Me oleme leidnud tarkuse.
Tema väited kummutab Jumal, mitte inimene.”
14 Minu vastu pole ta sõnu seadnud
ja ma ei vasta talle teie väidetega.
15 Nad on jahmunud, neil pole enam midagi kosta
ega midagi rohkemat öelda.
16 Ma olen oodanud, kuid nad ei räägi enam,
nad vaid seisavad ega lausu midagi.
17 Minagi tahan nüüd kõnelda,
minagi räägin, mida tean.
18 Ma olen täis sõnu,
vaim mu sees sunnib mind.
20 Laske mul rääkida, et saaksin kergendust!
Ma avan oma huuled ja kõnelen.
22 Ma ei oskagi meelitada.
Kui seda teeksin, kõrvaldaks mu Looja mind kärmelt.
33 Aga nüüd palun kuula mu sõnu, Iiob,
pane tähele kõike, mis ma räägin!
2 Ma avan oma suu,
mu keel peab kõnelema.
5 Kui suudad, siis vasta mulle,
esita oma põhjendused, ole valmis.
7 Seepärast pole sul põhjust mind karta,
mu sõnad ärgu masendagu sind.
8 Sa ütlesid mu kuuldes
ja ma kuulsin neid sõnu:
14 Tõesti, Jumal kõneleb ühe korra ja teisegi —
kuid seda ei panda tähele —
16 Siis avab ta inimese kõrvad,+
kinnitab oma juhised pitseriga tema peale,
17 et pöörata inimest kurjalt teelt,+
kaitsta meest kõrkuse eest.+
19 Inimest noomitakse ka valuga voodis,
lakkamatute vaevustega luudes.
21 Ta kere hääbub olematuks,
peidus olnud luud paljastuvad.
22 Ta hing ligineb hauasügavusele,
ta elu surmatoojaile.
eestkostja, üks tuhande seast,
kes õpetab inimesele õiguse teed,
24 siis halastab Jumal ta peale ja ütleb:
„Ära lase tal langeda hauasügavusse!+
Ma olen luna leidnud.+
26 Ta palub Jumalat,+ kes võtab teda kuulda,
ta näeb Jumala palet ja hõiskab rõõmust.
Jumal teeb sureliku inimese enda silmis taas õigeks.
27 Siis kuulutab see inimene teistele:
„Ma tegin pattu+ ja väänasin õigust,
kuid ei saanud, mida väärisin*.
29 Tõesti, seda kõike teeb Jumal
inimesele kaks, isegi kolm korda,
30 et tuua ta välja hauasügavusest,
et valgustada teda eluvalgusega.+
31 Pane tähele, Iiob! Kuula mind!
Vaiki ja ma räägin edasi.
32 Kui sul on midagi öelda, siis vasta mulle.
Räägi, sest ma tahan näidata, et oled õige.
33 Kui sul pole midagi öelda, siis kuula mind,
vaiki ja ma õpetan sulle tarkust.”
34 Eliihu jätkas:
2 „Kuulake mu sõnu, te targad,
pange tähele, te paljuteadjad!
3 Sest kõrv katsub sõnad läbi,
nagu keel maitseb toitu.
4 Selgitagem välja, mis on õige,
otsustagem, mis on hea.
6 Kas valetaksin selle kohta, millist kohtuotsust ma väärin?
Mul on ravimatu haav, kuigi ma pole ülekohut teinud.”+
7 Kas on teist sellist meest nagu Iiob,
kes joob pilget nagu vett?
10 Seepärast kuulake mind, arukad mehed!
On mõeldamatu, et Jumal teeks kurja,+
et Kõikvõimas teeks ülekohut!+
13 Kes on andnud tema hoolde maa,
kes on määranud ta ilmamaa üle?
14 Kui ta inimestele oma pilgu kinnitaks,
kui ta võtaks enda juurde nende vaimu ja hingeõhu,+
15 siis kõik inimesed sureksid,
inimsugu läheks tagasi põrmu.+
16 Kui sul on arusaamist, siis pane tähele,
kuula hoolsalt, mis ma ütlen.
17 Kas peaks saama võimule see, kes vihkab õigust,
või kas sa mõistad hukka vägeva, kes on õige?
20 Nad võivad surra hetkega,+ keset ööd,+
nad vappuvad ja kaovad,
vägevadki kõrvaldatakse, kuid mitte inimkäe läbi.+
23 Sest Jumal pole kellelegi määranud aega,
millal tema ette kohtusse ilmuda.
26 Ta lööb neid nende jumalakartmatuse pärast
paigas, kus kõik võivad näha,+
27 sest nad on temast ära pöördunud+
ega hooli ühestki ta teest.+
29 Kui Jumal vaikib, kes võib teda hukka mõista?
Kui ta varjab oma palge, kes saab teda näha?
Pole vahet, kas ta varjab oma palet rahva või inimese eest,
30 ta teeb seda selleks, et jumalatu ei saaks valitseda+
ega rahvale püünist seada.
32 Ava mu silmad, et näeksin, mida ma pole osanud näha.
Kui olen teinud midagi valesti, siis enam ma seda ei tee”?
33 Kas ta peaks tasuma sulle, nagu sina soovid, kui sa põlgad tema otsust?
Sa pead ise otsustama, mitte mina.
Räägi, mida sa nii hästi tead!
34 Arukad mehed ütlevad mulle,
iga taiplik, kes mind kuulab, lausub:
37 Oma patule lisab ta vastuhaku,+
lööb meie ees põlgusega käsi kokku,
tal on palju öelda Jumala vastu.”+
35 Eliihu jätkas:
3 Sa küsid: „Kuidas see sind* puudutab?
Kas läheb mul praegu paremini kui siis, kui oleksin pattu teinud?”+
6 Kui sa teed pattu, kuidas sa sellega temale haiget teed?+
Kui su üleastumisi tuleb juurde, mida see temale teeb?+
8 Su kurjus mõjutab vaid inimest nagu sina
ja su õigus inimlast.
13 Jumal ei kuula tühja hala*,+
Kõikvõimas ei tee seda märkama,
14 veel vähem siis seda, kui kaebled, et ei näe teda.+
Su kohtuasi on tema ees, seepärast oota teda kannatlikult.+
36 Eliihu jätkas:
2 „Olgu sul minuga veel pisut kannatust ja ma selgitan,
sest mul on Jumala kaitseks veel üht-teist öelda.
5 Tõepoolest, Jumal on vägev+ ega põlga kedagi,
tema arukuse vägi on suur,
aga viletsale annab ta õiguse.+
7 Ta ei pööra oma silmi õigetelt,+
ta paneb nad troonile koos kuningatega,*+ nad ülendatakse igaveseks.
8 Aga kui nad pannakse ahelaisse,
püütakse kinni vaevaköitega,
9 siis paljastab ta neile nende teod,
nende üleastumised, mis nad oma kõrkuses on teinud.
13 Jumalatud hauvad viha.
Nad ei hüüa appi isegi siis, kui ta nad kinni seob.
15 Kuid Jumal päästab vaevatu, kui teda vaevatakse,
avab tema kõrva, kui teda rõhutakse.
16 Ta kisub sind eemale ahastuse veerelt,+
paneb avarasse paika, kus pole kitsikust,+
külluslik toit su laual pakub sulle tröösti.+
20 Ära igatse ööd,
mil inimesed oma asemelt lahkuvad.
22 Jumal on ülev oma jõus.
Kas on temasarnast õpetajat?
25 Kogu inimkond on neid näinud,
surelik inimene vaatab neid kaugelt.
27 Tema tõmbab veepiisad üles,+
tema udust need koonduvad vihmaks,
28 pilved kallavad need maha,+
need sajavad inimeste peale.
37 Selle peale hakkab mu süda taguma
ja hüppab oma kohalt.
2 Kuulake hoolega tema hääle kõma,
kõuemürinat, mis kostab ta suust!
8 Metsloomad poevad urgu
ja püsivad oma pesas.
11 Ta surub niiskust täis pilved alla,
pillutab piksenooli+ pilvedesse,
12 need sähvivad seal, kuhu ta nad heidab,
need täidavad ta käske+ asustatud maal.
15 Kas sa tead, kuidas Jumal valitseb pilvede üle,
kuidas ta paneb oma pilvest välgud sähvima?
19 Ütle meile, mida peaksime talle lausuma.
Meie ei saa vastata, sest oleme pimeduses.
38 Siis ütles Jehoova Iiobile tormituulest:+
3 Sea end palun valmis nagu mees,
mina küsin sinult ja sina vasta mulle.
5 Kas tead, kes määras kindlaks selle mõõdud,
vedas selle üle mõõdunööri?
6 Kuhu on rajatud selle alusmüürid
ja kes asetas paika selle nurgakivi,+
kui see emaüsast välja paiskus,
9 kui ma riietasin selle pilvedega,
mähkisin pilkasesse pimedusse,
10 kui ma kehtestasin sellele piiri,
seadsin ette riivid ja uksed+
12 Kas sa oled käsutanud hommikut,
andnud koidule teada tema paiga,+
13 et ta haaraks kinni maa äärtest
ja raputaks jumalatud sellelt maha?+
14 See muutub nagu savi pitsati all,
selle peensused tulevad esile kui kaunil rõival.
15 Aga jumalatutelt võetakse nende valgus,
nende ülestõstetud käsivars murtakse.
19 Kuhu kanti jääb valguse elupaik?+
Kus on pimeduse elukoht,
20 et saaksid ta viia tema maale
ja tunneksid teed tema koju?
21 Kas tead seda kõike, sest olid siis juba sündinud
ja su eluaastaid on palju?
25 Kes on raiunud kanali uputusveele,
teinud tee kõuepilvele,+
26 et anda vihma asustamata maale,
kõrbele, kus pole ühtki inimest,+
27 et kosutada laastatud kõnnumaad,
panna rohi võrsuma?+
29 Kelle üsast väljus jää,
kes sünnitas taeva halla,+
30 kui veed kaeti otsekui kiviga
ja vetesügavuste pind külmus kõvaks?+
32 Kas suudad viia välja tähtkuju* sellele määratud ajal?
Kas saad juhtida Aši tähtkuju* koos selle poegadega?
35 Kas suudad saata välja piksenooled?
Kas nad tulevad sulle ütlema: „Siin me oleme!”?
37 Kellel jagub tarkust, et lugeda ära pilved,
kes suudab kummutada taevaanumaid,+
38 nii et muld muutub mudaks
ja mullakamakad kleepuvad kokku?
39 Kas suudad lõvi jaoks saaki jahtida,
rahuldada noorte lõvide aplust,+
40 kui need kössitavad oma pesapaigas,
lamavad varitsuskohas?
2 Kas loed nende tiinuskuid
ja tead, millal saabub nende poegimisaeg?
3 Nad tõmbuvad kõverasse, et oma vasikad ilmale tuua,
ja nende tuhud lakkavad.
4 Nende pojad koguvad jõudu ja sirguvad väljal,
nad lähevad ära ega tule nende juurde tagasi.
6 Ma olen teinud tema koduks kõrbetasandiku,
tema elupaigaks soolaku.
7 Ta põlgab linnakära
ega kuule ajaja hõikeid.
8 Ta uitab mägedel, et leida karjamaad,
otsib haljast liblekest.
10 Kas saad hoida tarvast köitega vaol,
kas ta tuleb sinu järel orgu üles kündma?
11 Kas saad loota tema suurele jõule,
jätta oma raske töö tema teha?
12 Kas võid kindel olla, et ta toob sulle su saagi,
kogub selle su viljapeksuplatsile?
14 Ta jätab oma munad maa peale,
hoiab neid maapinnas soojas,
15 ta unustab, et kellegi jalg võib need purustada,
metsloom need ära tallata.
16 Ta kohtleb oma poegi karmilt, otsekui polekski need tema omad,+
ta ei hooli, et ta töövaev võib minna tühja.
17 Jumal on jätnud ta tarkusest ilma,
pole andnud talle arukust.
18 Ent kui ta tõuseb ja lehvitab tiibu,
siis naerab ta hobust ja ratsanikku.
23 Tema küljel lõgiseb nooletupp,
välguvad piik ja odatera.
25 Kui kõlab sarvehääl, hirnub ta: „Iihahaa!”
Juba kaugelt haistab ta lahingut,
kuuleb pealike hüüdeid ja sõjakisa.+
26 Kas sinu tarkuse abil lendab pistrik kõrgustes,
laotab oma tiibu lõuna poole?
27 Kas sinu käsul lendab kotkas üles,+
ehitab oma pesa kõrgele,+
28 veedab öö kaljurünkal,
elab oma kaljukindluses?
40 Jehoova ütles Iiobile veel:
3 Siis Iiob kostis Jehoovale:
5 Korra olen ma rääkinud ega jätka enam,
kaks korda kõnelnud ega lisa midagi.”
6 Siis ütles Jehoova Iiobile tormituulest:+
10 Eks ehi end siis ülevuse ja aulisusega,
riieta end väärikuse ja hiilgusega!
11 Päästa valla oma viha,
vaata iga kõrgi peale ja tee ta madalaks.
12 Vaata iga ülbe peale ja alanda nad,
talla jumalatud maha seal, kus nad seisavad.
13 Peida nad kõik põrmu,
pane nad kinni pimedasse paika,
14 siis võin minagi tunnistada*,
et su parem käsi võib su päästa.
16 Vaata, milline jõud on tal puusades,
milline ramm tema kõhulihastes!
17 Ta teeb oma saba kangeks kui seedri,
tema reielihaste kõõlused on kokku kootud.
18 Tema luud on vasktorud,
ta jäsemed kui raudkangid.
19 Tema on Jumala töödest esikohal,
üksnes tema looja saab mõõgaga talle ligineda.
20 Mäed annavad talle toitu,
kõik metsloomad mängivad seal.
21 Ta lebab türnpuude all,
redutab lodus pilliroos.
22 Türnpuud pakuvad talle varju,
oru paplid ümbritsevad teda.
24 Kas saab teda ta nähes kinni võtta
ja talle haagi ninna torgata?
2 Kas saad köie ta sõõrmeist läbi pista,
konksu ta lõugadest läbi torgata?
3 Kas ta anub sind härdasti,
lausub sulle leebeid sõnu?
4 Kas teeb ta sinuga lepingu,
et saada igaveseks su orjaks?
5 Kas saad mängida temaga kui linnuga
või panna ta oma tütrekeste jaoks ohelikku?
6 Kas ta läheb vahetuskaubaks?
Kas kaupmehed jagavad ta omavahel ära?
8 Pane oma käsi tema külge —
seda lahingut sa ei unusta ega ürita seda uuesti!
9 Kõik lootused teda alistada on asjatud.
Juba pilguheit talle paiskab sind maha.
12 Ma ei jäta rääkimata tema jäsemetest,
tema jõust ja hästivormitud kehast.
13 Kes on kiskunud maha ta pealisrüü?
Kes läheks tema avatud lõugade vahele?
14 Kes saaks lahti kangutada tema suu uksed?
Tema hambakaared on hirmuäratavad.
16 Need on koos nii tihedalt,
et õhkki ei käi läbi.
17 Need on üksteise küljes kinni,
kokku liibunud, neid ei saa lahutada.
18 Tema norsatusest sähvatab valgus,
tema silmad on kui koidukiired.
19 Tema suust sähvivad välgud,
lendab tulesädemeid.
20 Tema sõõrmeist paiskub suitsu
nagu ahjust, kus põlevad kõrkjad.
21 Tema hingus süütab söed,
leek lahvatab ta suust.
22 Tema kaelas on tohutu jõud,
kohkumus pageb ta eest.
23 Ta nahavoldid on tihkelt liitunud,
need on kõvad, ta külge justkui valatud, ega liigu.
24 Tema süda on kõva kui kivi,
jah, kõva kui alumine veskikivi.
25 Kui ta tõuseb, kohkuvad vägevadki,
tema pekslemine jahmatab.
27 Raud on talle kui õlekõrs,
vask nagu pehkinud puu.
28 Nool ei aja teda põgenema,
lingukivid on tema vastu kui kõrred.
29 Nui on talle kui kõrreke,
ta naerab oda vihinat.
31 Ta paneb sügavuse keema nagu paja,
mere kobrutama kui salvikeedupoti.
32 Ta jätab endast maha sädeleva raja,
vetesügavusel oleksid kui valged juuksed.
33 Teist temasugust maa peal ei ole,
ta on loodud kartmatuks.
34 Ta vaatab julgelt kõigi uhkete peale.
Ta on vägevate loomade kuningas.”
42 Siis ütles Iiob Jehoovale:
3 Sa küsisid: „Kes see on, kes asja mõistmata ähmastab mu nõu?”+
Ma rääkisin tõesti arutult,
asjadest, mis on minu jaoks liiga imelised, millest ma midagi ei taipa.+
5 Mu kõrvad olid sinust kuulnud,
kuid nüüd mu oma silmad näevad sind.
7 Kui Jehoova oli Iiobiga rääkinud, ütles Jehoova teemanlasele Eliifasele:
„Mu viha põleb sinu ja su kahe kaaslase vastu,+ sest te pole rääkinud minu kohta tõtt,+ nagu on rääkinud mu teenija Iiob. 8 Võtke nüüd seitse pulli ja seitse jäära. Minge mu teenija Iiobi juurde, ohverdage eneste eest põletusohver ja mu teenija Iiob palvetab teie eest.+ Ma kuulan teda, kui ta palub mitte kohelda teid teie rumalust mööda, sest te pole rääkinud minu kohta tõtt, nagu on rääkinud mu teenija Iiob.”
9 Siis tegidki teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar, nagu Jehoova oli käskinud, ja Jehoova võttis Iiobi palvet kuulda.
10 Pärast seda kui Iiob oli palvetanud oma kaaslaste eest,+ tegi Jehoova Iiobi kannatustele lõpu+ ja taastas tema hea põlve. Jehoova andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal varem oli olnud.+ 11 Tema juurde tulid kõik ta vennad ja õed ning kõik ta endised sõbrad+ ja nad sõid koos temaga ta majas. Nad väljendasid talle oma kaastunnet ja lohutasid teda kõige selle viletsuse pärast, mis Jehoova oli lubanud talle osaks saada. Igaüks andis talle kingiks ühe hõbetüki ja kuldrõnga.
12 Jehoova õnnistas Iiobi järgnevaid eluaastaid rohkem, kui oli õnnistanud eelmisi,+ ning Iiobil oli 14 000 lammast, 6000 kaamelit, 1000 paari veiseid ja 1000 emaeeslit.+ 13 Talle sündis veel seitse poega ja kolm tütart.+ 14 Esimesele tütrele pani ta nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandale Keren-Hapuuk. 15 Kogu maal polnud nii kauneid naisi kui Iiobi tütred ja nende isa andis neile pärandi nagu nende vendadelegi.
16 Iiob elas pärast seda 140 aastat ning nägi oma lapsi ja lapselapsi neli põlve. 17 Lõpuks Iiob suri. Tal oli olnud pikk ja rahuldustpakkuv elu.*
Nimi Iiob võib tähendada „vihatu”, „tagakiusatu”.
Vastav heebrea väljend viitab inglitele.
Hbr hasSatan, mis tähendab „vastane”. Heebrea keeles on selle sõna ees määrav artikkel, mis osutab sellele, et Saatan on konkreetne isik.
Teine võimalik tähendus: „välk”.
Võib tõlkida ka „ega öelnud Jumala kohta midagi halba”.
Võib tõlkida ka „elu elu vastu”.
Võib tõlkida ka „haavanditega”.
Arvatakse, et see viitab krokodillile või mõnele muule suurele ja võimsale veeloomale.
Teine võimalik tähendus: „kes endale varemeis paigad üles ehitasid”.
Võib tõlkida ka „sepitsevad”.
Võib tõlkida ka „saadikuteski”.
Võib tõlkida ka „põllukividega on sul leping”.
Võib tõlkida ka „tormakad”, „järelemõtlematud”.
Võib tõlkida ka „kohut käia”.
Arvatavasti vastavad nendele Suur Vanker, Orioni tähtkuju ja Sõnni tähtkujus asuv Plejaadide täheparv.
Ilmselt mingi suur mereelukas.
Teine võimalik tähendus: „süüdistajalt”.
Võib tõlkida ka „süüta”.
Võib tõlkida ka „elu”.
Võib tõlkida ka „et võiksin olla pisutki rõõmsam”.
Võib tõlkida ka „kas hooplejal on õigus”.
Võib tõlkida ka „Kõikvõimsast kõike”.
Teine võimalik tähendus: „kõneta”.
Võib tõlkida ka „elu”.
Võib tõlkida ka „eluvaim”.
Võib tõlkida ka „tema riisub nõuandjad paljaks”.
Teine võimalik tähendus: „kui leiduks keegi, siis vaikiksin ja sureksin”.
Sõna-sõnalt „ta”, ilmselt Iiob.
Teine võimalik tähendus: „lõigatakse ära”.
Sõna-sõnalt „mu”.
Sümboolne paik, kus inimesed magavad surmaund. (Vt „Sõnaseletusi”.)
Idatuul oli kuum ja kõrvetav tuul, mis puhus kõrbemaade poolt. Selle väljendiga võidakse mõelda enda täitmist valede soovidega.
Sõna-sõnalt „oma pühasid”.
Võib tõlkida ka „püüab Kõikvõimsast võitu saada”.
Võib tõlkida ka „ta on muutunud ülbeks”.
St pole enam mingit lootust paraneda.
Võib tõlkida ka „jõu”, sõna-sõnalt „sarve”.
Teine võimalik tähendus: „mu silmad vaatavad unetult”.
Viitab ilmselt Iiobile ja teistele temasugustele või neile, kes talle kaasa tundsid.
Teine võimalik tähendus: „ebapuhtad”.
Sõna-sõnalt „surma esmasündinu”.
Võib tõlkida ka „kohutavasse surma”.
Võib tõlkida ka „solvanud”.
Võib tõlkida ka „mu sugulased”.
Sõna-sõnalt „ma pääsen oma hammaste nahaga”.
Sõna-sõnalt „ega küllastu mu lihast”.
Võib tõlkida ka „mu neerud ütlevad üles”.
Võib tõlkida ka „hetkega”, st nende surm on kiire ja valutu.
Võib tõlkida ka „nõu”, „sepitsused”.
Võib tõlkida ka „luud täis üdi”.
Võib tõlkida ka „kibestunud hingega”.
Teine võimalik tähendus: „teie sepitsusi minu kallal vägivalda tarvitada”.
Võib tõlkida ka „isata laste”.
Võib tõlkida ka „selle, kes silmad maha lööb”.
Võib tõlkida ka „ma mässan”.
Teine võimalik tähendus: „koguvad põllult sööta”.
Teine võimalik tähendus: „Põlluterrassidel pressivad nad õli”.
Teine võimalik tähendus: „Jumal ei mõista kedagi süüdi”.
Võib tõlkida ka „puhas”.
Sõna-sõnalt „sõõri”.
Sõna-sõnalt „raahabi”.
Võib tõlkida ka „tuulega”.
Võib tõlkida ka „jätkas oma tarkusesõnadega”.
Sõna-sõnalt „ainsagi mu päeva pärast”.
Teine võimalik tähendus: „Jumala käega”.
Teine võimalik tähendus: „põlgusega lüüakse tema pärast käsi kokku, vilistatakse oma asupaigast talle järele”.
Mõeldakse ilmselt kaevandustöid.
Viitab ilmselt Etioopiale.
Võib tõlkida ka „jätkas oma tarkusesõnadega”.
Võib tõlkida ka „teenrid”.
Teine võimalik tähendus: „nad ei tumestanud mu lahket nägu”.
Teine võimalik tähendus: „aitaks”.
Viitab ilmselt nahale. Teine võimalik tähendus: „mu kohutavad kannatused moondavad mind”.
Teine võimalik tähendus: „teed mulle kärgatusega lõpu”.
Sõna-sõnalt „rusuhunnikut”.
Võib tõlkida ka „kel oli raske aeg”.
Teine võimalik tähendus: „palavikust”.
Teine võimalik tähendus: „koos valelikega”.
Võib tõlkida ka „järglased”.
Teine võimalik tähendus: „kui nägin, et mul on linnaväravas toetajaid”.
Võib tõlkida ka „siin on mu nimemärk”.
Võib tõlkida ka „ükski teist ei noominud Iiobit”.
Võib tõlkida ka „ingel”.
Võib tõlkida ka „tervemaks”.
Teine võimalik tähendus: „kuid sellest polnud mulle tulu”.
Võib tõlkida ka „ülikut alamale”.
Teine võimalik tähendus: „mu isa, pandagu Iiob viimseni proovile”.
Viitab ilmselt Jumalale.
Võib tõlkida ka „valet”.
Teine võimalik tähendus: „ta paneb troonile kuningad”.
Teine võimalik tähendus: „lõppeb”.
Teised võimalikud tähendused: „arvustanud tema tegusid”, „nõudnud temalt aru tema tegude kohta”.
Võib tõlkida ka „on uurimatu”.
Teine võimalik tähendus: „kaitseb ta rahvaid nende kohtuasjas”.
Teine võimalik tähendus: „teatavad, mis on tulekul”.
Võib tõlkida ka „paneb pitseriga kinni”.
St päikest.
Vastav heebrea väljend viitab inglitele.
Teine võimalik tähendus: „välk”.
Arvatavasti Plejaadide täheparv Sõnni tähtkujus.
Arvatavasti Orioni tähtkuju.
Sõna-sõnalt „Massaroti”. Pole täpselt teada, mis tähtkujuga on tegu, kuid tekstis 2Ku 23:5 viitab sarnase heebrea väljendi mitmuslik vorm sodiaagi tähtkujudele.
Arvatavasti Suure Vankri ehk Suure Karu tähtkuju.
Teine võimalik tähendus: „temale”, st Jumalale.
Teine võimalik tähendus: „andnud inimesele”.
Teine võimalik tähendus: „mõistusele”.
Teine võimalik tähendus: „ta ei usu sarvehäält”.
Võib tõlkida ka „tühistad”.
Võib tõlkida ka „kiita sind selle eest”.
Arvatavasti jõehobu.
Arvatavasti krokodilli.
Teine võimalik tähendus: „tema uhkuseks on ta soomusterivid”.
Võib tõlkida ka „lõpuks Iiob suri, olles vana ja elatanud”.